Ärgem rääkigem erivajadustest, vaid kaasamisvõimekusest

Image: Syda Productions / Shutterstock.com

Arvestades tänapäeva klasside mitmekesisust, ei piisa üksnes „puudusega“ õpilaste vajadustele reageerimisest, vaid tuleks kasutada koostööl põhinevat lähenemisviisi. Poliitikateadlane ning uurimis- ja arenduskoordinaaator Per Skoglund arutleb vaatenurga muutmise vajaduse üle.

Olles 25 aastat hariduses ja eripedagoogikas töötanud, olen näinud, kuidas õpilasi on erinevalt nimetatud: „invaliid“, „puudega“, „puuetega inimesed“, „erivajadustega inimesed“, „hariduslike erivajadustega inimesed“ ja „eesmärkide saavutamisel tuge vajavad inimesed“. Kuid ühe osapoole vajaduste formuleerimisest ei näi enam piisavat. Probleemi kindlaksmääramisel tasub võtta aluseks iga õpetaja ja õpilase võimekuse vaheline suhe!

Selle näitlikustamiseks kujutage ette maailma, kus selliseid määratlusi kasutatakse ühepoolselt: „puudega koolid“, kus õpetajad ei suuda õpilaste vajadustele vastata, ja „eripedagoogika koolidele“, kus õpetajad vajavad seatud eesmärkide saavutamisel abi.

Eelnevas väljendubki selle teema olemus. Õpilased, kes vajavad tuge, on enamasti kontaktis õpetajatega, kes vajavad samuti tuge.

Kuidas siis haridust parendada? Professor John West-Burnham kirjutab, et: „Peame lähtuma õpilasest kui ainulaadsest indiviidist ning võtma neile hariduse andmisel aluseks nende olemuse.“ Toetan seda mõtet täielikult ning pakun välja mõne järeleproovitud tegevuse, mis võiks meie ettevõtmisi ja tulemusi parandada.

Mõelge, mis on õppimise tegelik eesmärk – näib, et see tähendab meie oskust toetada lapsi üleskasvamisel ning elus ja ühiskonnas osalemisel. Üksikindiviidid ei saa sellist tuge pakkuda, see peab tulenema naabrite, lapsevanemate, koolitöötajate ja teiste asjaomaste isikute tõelistest kogukondadest.

Seetõttu ärge mõelge ja rääkige kaasatusest kui asjast, olukorrast või millestki, mis seisneb kõigi inimeste samasse klassiruumi paigutamises. Selle asemel mõelge ja rääkige sellest kui küsimusest, milliseid omadusi või kaasamisoskusi peame spetsialistidena koos arendama: võimet iga õpilast näha, mõista ja toetada, et nad kõik saaksid hästi hakkamasaavateks inimesteks demokraatlikus ühiskonnas. Allolev mõistemudel aitab keskenduda kooli tõelisele arendamisele:

Per Skoglund's model of inclusion

Mudeli järgi ei suuda õpetajad tänapäeva mitmekesisuse ja komplekssusega ise toime tulla. Näib, et tuleb luua tugevam spetsialiste koondav õpikogukond, mis põhineb konstruktiivsel juhtimisel ning seab esikohale arengu proaktiivse toetamise igapäevategevuste, nt õpetamise ja õppimise kaudu. Vähem rõhku tuleks panna erimaterjalidele, mis on suunatud õpilastele, kes on läbi kukkunud ja kellele tuleb reaktiivselt spetsiaalset tuge anda.

Seetõttu loodan, et haridusüsteem, haridusjuhid, tugistruktuurid ja õpetajad ühinevad ja kinnitavad:

 „Üheskoos suudame me paremini; üksinda ei saa me kõiki puudujääke korvata, kuid koos võime proovida iga õpilast parimal viisil näha ja mõista ning nendega kohaneda ja neile väljakutseid esitada.“

Selles see proovikivi seisnebki! See pole midagi uut, kuid seda on igapäevase elu rakkes olles väga lihtne unustada. Seetõttu tuleks nädalas vähemalt ühe tunni vältel koos oma lähimate töökaaslastega igapäevaelu peegeldada ja keskenduda selle mõttele. See ei tähenda reageerimist kõigele iseäralikule, mis meie teele jääb ega vastandada „puudustega“, „erilisi“ või „raskeid“ õpilasi ja „normaalseid õpilasi“. Selle asemel tuleks julgustada iga seotud isikut mõistma endale lähimaid osapooli ning neid toetama, keskendudes küsimusele: mis töötab, kui võtta aluseks uurimistulemused ja enda kogemused?


Per Skoglund on poliitikateadlane ning alates 2002. aastast uurimis- ja arengukoordinaator Rootsi riiklikus eripedagoogika ja koolide agentuuris. Ta keskendub sellele, kuidas toetada haridussüsteeme ja koole kaasamisvõimekuse suurendamisel. Aastatel 2014–2016 oli ta nõustaja Euroopa eripedagoogika ja kaasava hariduse agentuuris.