Kujundav hindamine, õppimist toetav hindamine ja tants selle ümber

Hindamine loob silla õpetamise ja õppimise vahele. Üksnes hindamise kaudu saame teada, kuidas õpilased on õpitavast aru saanud, et järgmisi samme kavandada. Emeriitprofessor Dylan Wiliam, kes kirjutas sel teemal menuki „Inside the Black Box”, selgitab, mis kujundav hindamine on, ja mis see ei ole.

Kõikidel õpetajatel on varjatud saladus. Meie õpilased ei omanda seda, mida me õpetame. Me viime läbi suurepäraseid tunde, meie õpilased näivad tähelepanelikud ja kaasatud, kuid kui vaatame nende töid, puudub neis sageli seos tunni sisuga. Nagu David Ausubel on 50 aastat tagasi öelnud, algab hea õpetamistöö sealt, kus õpilased tegelikult paiknevad, mitte sealt, kus me tahaksime, et nad paikneksid. Seetõttu peame kõigepealt teada saama, mida õpilased omandasid, enne kui otsustame, mida järgmiseks teha.

Ideed, et hindamine peaks õppimist toetama ning et tuleb hinnata, kui palju on õpilased õppinud, pole uued. Benjamin Bloom rõhutas 1960. aastatel õppimisoskuse kohta tehtud töös, et kuna õppimine on ennustamatu, on tähtis, et õpetajad saaksid teada, mida nende õpilased omandavad, et teha teadlikke otsuseid. Sel ajal oli see radikaalne idee, sest laialt levinud arusaama kohaselt olid mõned õpilased lihtsalt edukamad kui teised. Selmet leppida, et tulemusi iseloomustab nn kellukesekujuline kõver, väitis Bloom, et tulemuste normaaljaotus on haridusliku läbikukkumise märk, kopeerides üksnes seda, mis on looduse poolt antud. Õpetaja töö on kellukesekõver hävitada: kui mõni õpilane vajab eduks rohkem õpetamist, tuleb õpetajal seda teha.

Õppimist soodustavat hindamist kutsutakse mõnikord kujundavaks hindamiseks või õppimist toetavaks hindamiseks ning paljud autorid kasutavad neid termineid samas tähenduses, kuid tegelikult on kahe mõiste vahel olulised erisused.

Õppimist toetav hindamine on mistahes tüüpi hindamine, mida kasutatakse esmajoones õppimise edendamiseks, mitte õpitulemuste mõõtmiseks. Kui ütlen õpilastele, et reedel on kontrolltöö ja õpilased õpivad selleks, edendab see tõenäoliselt õpilaste õppimist, isegi kui ma tegelikult reedel kontrolltööd ei tee. Ka kontrolltööd võivad olla väga tõhusad õppimistehnikad: nagu sajad psühholoogilised katsed on näidanud, edendavad need õppimist ka juhul, kui neid ei hinnata. Kontrolltööde kaudu harjutavad õpilased asjade mälust meenutamist, ning see arendab pikaajalist õpet.

Mõlemad hindamistüübid võib liigitada õppimist toetava hindamise alla, sest hindamise eesmärk on õppimist edendada. Samas ei ole need kujundava hindamise näited, sest kujundamiseks peab kasutama hindamise tulemusi, et õpetamist muuta. Täpsemalt: hindamine toimib kujundavalt sellisel määral, et õpetajad, õpilased või nende kaaslased kasutavad hindamise kaudu saadud tõendeid, et teha õpetamise järgmiste sammude kohta paremaid otsuseid.

Sellest mõisteselgitusest järeldub, et ei saa olla sellist asja nagu kujundav hindamine, sest hindamisest tulenevat teavet võib kasutada kas kujundavalt või koondavalt. Kui saan teada, et õpilane teab 50% korrutustabelist (alates 1 x 1 kuni 10 x 10), siis see on koondav järeldus. Kui aga uurin testitulemusi lähemalt ning näen, et õpilane on raskustes just seitsmekordsete tabeliga, siis annab see mulle kui õpetajale teavet, mida saan töös kasutada.

Sama hindamist ja isegi samu hindamistulemusi saab kasutada nii kujundavalt kui ka koondavalt, mistõttu ei tohiks sõnu „kujundav” ja „koondav” kasutada mitte eri hindamistüüpide tähistamiseks, vaid neid tuleks käsitleda eri liiki järeldustena, mida hindamistulemuste kohta teha võib.

---

Dylan Wiliam on haridushindamise emeriitprofessor University College Londonis. Oma mitmekülgse karjääri vältel on ta õpetanud avalikes linnakoolides, juhtinud laiahaardelist testprogrammi, täitnud erinevaid rolle ülikooli haldusalas (sealhulgas koolihariduse dekaani oma) ning uurinud õppimist toetavat hindamist.