Koostöö haridussüsteemis võib toimuda mitmel viisil alates võrgustike loomisest kuni koolide ametlikuma klastrisse koondamiseni. Võrgustike loomise korral tulevad õpetajad ja teised koolitöötajad kokku, et arutada mingite kindlate teemadega seotud ideid ja jagada häid tavasid, või jagavad kooli ja kogukonna hüvanguks vastastikku ressursse. Klastri all mõeldakse tavaliselt ühes linnas või piirkonnas asuvate koolide ametlikumat rühmitamist, millega kaasnevad ühine kontseptsioon ja arendusprotsess ning otsuste langetamine. Koolide esindajad tulevad kokku, et jagada omavahel ressursse või töötada ühiselt suuremate algatuste kallal, mis tooksid kasu nii koolidele kui ka piirkonnale tervikuna.
Liikmesriikide edukatest algatustest nähtub, et selline teguviis on olnud ülimalt kasulik:
- ühelt haridusastmelt teisele ülemineku lihtsustamisel (nt siirdumisel alushariduse ja lastehoiu tasemelt põhihariduse tasemele ning põhihariduse tasemelt keskhariduse, sealhulgas kutsehariduse ja -õppe tasemele);
- õppijate järjepideval toetamisel koolides/piirkonnas ja õpilase kogu haridustee vältel;
- õpitoe pakkumisel (nt moodustades eri valdkondade esindajatest koosnevaid rühmi, kes saavad kasutada eri meetmeid, ent teevad seda koordineeritud viisil);
- vanemate kaasamisel ning
- õpetajate koolitamisel ja eeskätt nende pideval erialasel arendamisel.
Kõik eeltoodud meetmed võivad aidata ennetada haridussüsteemist varakult lahkumist.
Liikmesriikide kogemus näitab, et koolidevaheline koostöö on hõlpsamini teostatav juhul, kui sellesse on kaasatud ning seda toetavad kohalikud asutused ja riigiasutused vastavalt riigis valitsevatele oludele.
Ka tsentraliseeritud süsteemides saavad kohalikud asutused pakkuda lisatuge, võttes meetmeid näiteks õppijateni jõudmiseks väljaspool koolikeskkonda, et aidata lahendada perekondlikke ja sotsiaalseid probleeme, mille tõttu noored haridussüsteemist varakult lahkuvad. Riigiasutuste abi võib seisneda sedalaadi piirkondliku/kohaliku koostöö soodustamises ja võimaldamises ning algatuste jaoks raha eraldamises. Nii riiklikel kui ka kohalikel haridusosakondadel on lisaks head võimalused hoida sidet muude valitsemissektori osakondade ja talitustega, et tagada haridussüsteemist varakult lahkumise probleemiga tegelemise meetmete kooskõlastatus.
Kooliklastrite moodustamise näide: Portugal
Portugalis püüti koolisüsteemi ulatusliku ümberkorraldamise abil lahendada nii maapiirkondades (kus suur hulk koole olid väikesed ja eraldatud) kui ka linnades (kus koolid olid sageli ülerahvastatud) esinevate geograafiliste erinevuste probleemi. Ümberkorraldamise eesmärk oli parandada olukorda võrreldes PISA 2000 tulemustega ning tegeleda probleemidega, mis põhjustasid õpilaste suurt koolist väljalangemist. Ümberkorraldamise tulemusena moodustati kooliklastrite võrgustik, mille raames ühendati mitu kooli (eri taseme koolid alates alusharidusest ja lastehoiust kuni keskhariduseni) ühe peamise koolijuhi alluvusse kuuluvasse ühtsesse haridusprojekti. Tavaline klaster võib koosneda viiest kuni kümnest alushariduse asutusest ja algkoolist, kust liigutakse edasi teise taseme hariduse alumise astme koolidesse ning ühte keskkooli. Praegu tegutseb riigis 811 klastrit ja rühmitamata keskkooli.
Euroopa Komisjon, Working Group Schools Policy, Early school leaving Country focus workshop: School governance and collaborative practices, Portugal, 11.–14. november 2014.
Lisateave:
Bennet, B., Daughtrey, A. ja Wieder, A. Collaboration: Closing the Effective Teaching Gap, Center for Teaching Quality, Carrboro, North Carolina, 2009.
MacNeil, J., School- and Cluster-based Teacher Professional Development: Bringing Teacher Learning to the Schools, Working Paper #1, US AID, Washington, D.C., 2004.
Lisalugemist:
Lock, A., Clustering together to advance school improvement: working together in peer support with an external colleague: Full Report, National College for Leadership of Schools and Children’s Services, Nottingham, Ühendkuningriik, 2011.
