Õppijad võivad elada oma sotsiaalses ja/või perekondlikus elus läbi keerulisi aegu või neil võib olla negatiivseid koolikogemusi, mistõttu nad võivad teelt kõrvale kalduda. Oluline on panna õpiraskusi, sotsiaal-emotsionaalset stressi või koolist kaugenemise varaseid märke tähele enne, kui need avalduvad koolist puudumises või kohatus käitumises. Koolid peaksid koostöös perekonnaga seadma sisse varajase hoiatamise ja jälgimise süsteemi. Tõhusat tuvastamist ja jälgimist ei tohiks näha bürokraatliku ja karistusliku protsessina, mille käigus piirdutakse puudumise või halva käitumise korral selle ülesmärkimise ja sellele reageerimisega, vaid pigem toetava (hoiatus)süsteemina. Õppijad peavad teadma, et nad on olulised ja neist hoolitakse.
Ehkki kooliskäimise ja õppeedukuse jälgimine jääb esmatähtsaks, tuleb õppijat ja tema konkreetset olukorda vaadelda siiski laiemalt. Ohumärkide varane tuvastamine peaks põhinema individuaalsel laiahaardelisel käsitlusel, mis võtab arvesse ka sotsiaalseid, perekondlikke ja emotsionaalseid tegureid. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suurt mõju võivad noore isiklikule arengule avaldada kriitilise tähtsusega elusündmused, sealhulgas traumeerivad sündmused.
Jälgimine tähendab, et pidevalt ollakse kursis mitmesuguste aspektidega, mille hulgas on õppijate sotsiaal-emotsionaalne heaolu, kooli kuulumise tunne, õppimisprotsessid, saavutustasemed, kohalkäimine, käitumine ja muu asjakohane teave. Need tunnetuslikud ja emotsionaalsed protsessid, mida on küll keerulisem jälgida, võivad anda märku õpilase koolist kaugenemisest veelgi varem ehk enne, kui need väljenduvad põhjuseta puudumises ja käitumisprobleemides. Kõiki andmeid ei ole vaja ametlikult registreerida, ent neist võib olla kasu selliste muudatuste märkamisel, mis võivad viidata asjaoludele, mis tõenäoliselt hakkavad õppijat tema arengus ja koolis edasijõudmises takistama. Õpetajad ja tugitöötajad tajuvad sotsiaal-emotsionaalse stressi varjatumaid märke kõige paremini siis, kui neil on õpilasega usaldavad ja hoolivad suhted ning kui nad teevad õppija perega tihedat koostööd.
Kasutada võidakse eri meetodeid ja tegevuskavasid, ent riskiõpilaste väljaselgitamisele peab kindlasti järgnema kiire ja eesmärgipärane sekkumine. Eristada võib kolme sekkumise taset:
- üldine tugi – suunatud kõikidele õpilastele;
- eesmärgipärane tugi – suunatud mõõduka ohutaseme või vajadusega õpilaste rühmadele;
- individuaalne tugi – intensiivne sekkumine kroonilise või ülisuure ohutaseme või vajaduse korral.
Ohumärkide kindlakstegemise järel tuleks neile tervikliku ja kogukonnale suunatud tugiraamistiku kaudu kohe reageerida, et aidata õpilastel raskustest üle saada ning haridusteed jätkata. Konkreetse sekkumise kõrval tuleb tegeleda ka tähelepaneliku jälgimise ja hindamisega. Hinnata tuleks nii objektiivseid näitajaid, näiteks põhjuseta puudumiste arvu, kui ka subjektiivseid näitajaid, näiteks küsitlusi õpilaste heaolu ja kooli kuulumise tunde kohta.
Lisateave:
Euroopa Komisjon, Early warning systems in Europe: practice, methods and lessons. Thematic Working Group on Early School Leaving, Euroopa Komisjon, Brüssel, 2013.
Euroopa Komisjon / EACEA / Eurydice / Cedefop,Tackling Early Leaving from Education and Training in Europe: Strategies, Policies and Measures, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2014.
Juhasz, J., Final report on Crocoos – Cross-sectoral cooperation focused solutions for the prevention of early school leaving project background research, II jagu, Tempus Public Foundation, Budapest, 2015, lk 3–8.
Nouwen, W., Clycq, N., Braspenningx, M. ja Timmerman, C., Cross-case Analyses of School-based Prevention and Intervention Measures, Project Paper 6, RESl.eu Project, rände ja kultuuridevaheliste uuringute keskus, Antwerpeni ülikool, 2016.
Lisalugemist:
Baker, D. ja Jansen, J., „Using groups to reduce elementary school absenteeism“, Social Work in Education, 22. aastakäik, 2000, lk 46–53.
Gresham, F. M., Hunter, K. K., Corwin, E. P. ja Fischer, A. J., „Screening, Assessment, Treatment, and Outcome Evaluation of Behavioral Difficulties in an RTI Model“, Exceptionality: A Special Education Journal, 21. aastakäik, nr 1, 2013, lk 19–33.
Lehr, C. A., Sinclair, M. F. ja Christenson, S. L., „Addressing student engagement and truancy prevention during the elementary years: A replication study of the Check & Connect model“, Journal of Education for Students Placed At Risk, 9. aastakäik, nr 3, 2004, lk 279–301.
Licht, B. G., Gard, T. ja Guardino, C., „Modifying school attendance of special education high school students“, Journal of Educational Research, 84. aastakäik, 1991, lk 368–373.
McCluskey, C. P., Bynum, T. S. ja Patchin, J. W., „Reducing chronic absenteeism: An assessment of an early truancy initiative“, Crime & Delinquency, 50. aastakäik, nr 2, 2004, lk 214–234.
Reinke, W. M., Splett, J. D., Robeson, E. N., Offutt, C. A., „Combining school and family interventions for the prevention and early intervention of disruptive behavior problems in children: a public health perspective“, Psychology in the Schools, 46. aastakäik, nr 1, 2009, lk 33–43.
Sutphen, R. D., Ford, J. P. ja Flaherty, C., „Truancy interventions: A review of the research literature“, Research on Social Work Practice, 20. aastakäik, 2010, lk 161–171.