3.1. Õppijate heaolu

^{Shutterstock.com}

Kõik õpilased, eriti need, kellel on õpiraskused või mõni puue või kes peavad tulema toime isiklike, sotsiaalsete või emotsionaalsete probleemidega, peavad pääsema hõlpsasti õpetajate ja muude spetsialistide jutule, kes võivad toetada nende haridusalast ja isiklikku arengut. Nõustajad ja mentorid võivad anda karjäärialast nõu ning osalemine kultuuriüritustel ja huvitegevuses arendab õpilaste sotsiaalseid oskusi ja isiksuseomadusi.

Mitmesugused tugi- ja nõustamisteenused, mis põhinevad igakülgsel individuaalsel lähenemisel, võivad hõlmata ka sotsiaalteenuseid ja perega seotud teenuseid. Arvesse tuleb võtta seda, kui suurt mõju võivad noore isiklikule arengule avaldada kriitilise tähtsusega elusündmused, sealhulgas traumeerivad sündmused. Sellega seoses tuleks kas koolis või koostöös kohalike ametkondade ja talitustega pakkuda muu hulgas emotsionaalset ja psühholoogilist tuge. Selles peaks keskenduma õpilase enesekindluse, usalduse ja motivatsiooni suurendamisele, mis aitaks noorel suhtuda oma tulevikku positiivsemalt. Samuti võivad tõhusat sotsiaal-emotsionaalset tuge pakkuda kaasõpilastest juhendajad või mentorid.

Õpetajatele ja teistele koolitöötajatele tuleks anda võimalusi tööalaseks arenguks, et nad saaksid aidata suuremat emotsionaalset tuge vajavaid õpilasi. Nad peaksid olema kursis sellega, millised suhtluskanalid võimaldavad neil omavahel jagada õpilaste kohta isiklikku teavet ja saada lisatuge ning kuidas neile kanalitele ligi pääseda. Samuti tuleks toetada töötajate emotsionaalset heaolu.

Koolis valitseva õhkkonna kohta tuleks teadlikult ja süstemaatiliselt koostada uuringuid ja hinnanguid ning sellesse protsessi tuleks kaasata kõik kooli töötajad ja õpilased. Analüüsimisse ja planeerimisse tuleks kaasata ka õppijad.

Samuti tuleks koolides kehtestada kiusamisvastased strateegiad. Neis tuleks käsitleda kõiki kiusamise vorme, sealhulgas küberkiusamist, et tagada keskkonna turvalisus ja reageerida tulemuslikult laste õiguste rikkumisele. Koolides esineva kiusamise ja ohvristamise vastu võitlemise tõhusate meetodite kohta on tehtud laiaulatuslikke uuringuid. Samas peaksid meetmed alandava kohtlemise ja kiusamisega võitlemiseks põhinema konkreetses koolis valitseval olukorral.

Kiusamise ennetamise ja heastamise meetmete hinnang põhineb 39 koolist kogutud kvalitatiivsetel ja kvantitatiivsetel andmetel. Selles uuriti kaheksat kiusamisvastast programmi: Farsta-meetod, Friends, Lions Quest, Olweus-programm, SET (Social Emotional Training – sotsiaal-emotsionaalne treening), School Comet, School Mediation ja Second Step.

Mitte üheski koolis ei kasutatud üksnes ühte programmi, vaid pigem mitme meetme ja programmi kombinatsiooni. Leiti, et eri meetmed mõjusid poistele ja tüdrukutele, samuti sotsiaalse ja füüsilise kiusamise korral erinevalt. Mitte ühelgi programmil üksinda ei olnud märkimisväärset positiivset mõju. Koolid olid edukamad pigem siis, kui nad lähenesid süstemaatiliselt ja kasutasid mitme meetme kombinatsiooni. Hinnangus kirjeldatakse koolide kogemusi eri programmidega ja nende programmide suutlikkust kiusamist vähendada.

 Rootsi riiklik haridusamet, Evaluation of anti-bullying methods (2011)

Lisateave:

Kaheksas lapse õiguste Euroopa foorum, The Role of Child Protection Systems in Protecting Children from Bullying and Cyberbullying, Brüssel, 17.–18. detsember 2013.

Farrington, D. P. ja Ttofi, M., School-Based Programs to Reduce Bullying and Victimization: A Systematic Review, The Campbell Collaboration, Oslo, 2010.

Nouwen, W., Clycq, N., Braspenningx, M. ja Timmerman, C., Cross-case Analyses of School-based Prevention and Intervention Measures, Project Paper 6, RESl.eu Project, rände ja kultuuridevaheliste uuringute keskus, Antwerpeni ülikool, 2016.

Rootsi riiklik haridusamet, Evaluation of anti-bullying methods, aruanne nr 353, Skolverket, Stockholm, 2011.

Unicef, veebiplatvorm Rights Respecting Schools Award

Lisalugemist:

Anderson, A. R., Christenson, S. L., Sinclair, M. F. ja Lehr, C. A., „Check and Connect: The importance of relationships for promoting engagement with school“, Journal of School Psychology, 42. aastakäik, 2004, lk 95–113.

Downes, P., „The neglected shadow: Some European perspectives on emotional supports for early school leaving prevention“, International Journal of Emotional Education, 3. aastakäik, nr 2, 2011, lk 3–39.

Gresham, F. M., „Evidence-based social skills interventions: Empirical foundations for instructional approaches“, kogumikus Shinn, M. R. ja Walker, H. M. (toim.), Interventions for achievement and behavior problems in a three-tier model including RTI., National Association of School Psychologists, Bethesda, MD, 2010, lk 337–362.

Scheel, M., Madabhushi, S. ja Backhaus, A., „The academic motivation of at-risk students in a counseling prevention programme“, The Counseling Psychologist, 37. aastakäik, 2009, lk 1147–1178.

Sinclair, M. F., Christenson, S. L. ja Thurlow, M. L., „Promoting school completion of urban secondary youth with emotional or behavioral disabilities“, Exceptional Children, 71. aastakäik, nr 4, 2005, lk 465–482.

Skinner, E. A. ja Pitzer, J. R., „Developmental Dynamics of Student Engagement, Coping, and Everyday Resilience“, kogumikus Christenson, S. L., Reschly, A. L., Wylie, C. (toim.)

Handbook of Research on Student Engagement, New York, Springer, 2012, lk 21–44.

White, S. W. ja Kelly, F. D., „The school counselor’s role in school dropout prevention“, Journal of Counseling & Development, 88. aastakäik, 2010, lk 227–235.