Haridussüsteemist varakult lahkumise mõistmine ja vähendamine kooli ja kohalikul tasandil

Haridussüsteemist varakult lahkumine on isiklike, sotsiaalsete, majanduslike, hariduslike ja perekondlike tegurite kombinatsioonist tingitud kompleksne, dünaamiline ja mitmetahuline nähtus, mis on väga sageli seotud ebasoodsa sotsiaal-majandusliku olukorraga. Harva on tegemist äkkotsusega – tavaliselt on see halva edasijõudmise ja järkjärgulise koolist kaugenemise pika protsessi nähtav tagajärg.

Noored lahkuvad koolist varakult mitmesugustel põhjustel, mis on väga individuaalsed. Mõni langeb koolist välja isiklike või perekondlike probleemide tõttu, teine aga tervise või emotsionaalsete takistuste tõttu; mõnele noorele ei meeldi koolis käia – näiteks põhjusel, et õppekava ja õpetamismeetodid ei vasta nende vajadustele, nende suhted õpetajate või koolikaaslastega on kehvad, neid kiusatakse või koolis valitsev õhkkond on ebameeldiv. Sellegipoolest näib haridussüsteemist varakult lahkumine toimuvat teatud mustrite järgi ja mõningaid noori peetakse rohkem ohustatuks kui teisi. Haridussüsteemist varakult lahkujad pärinevad suurema tõenäosusega ebasoodsast sotsiaalsest keskkonnast (nt töötud leibkonnad, madala haridustasemega perekonnad, ühe vanemaga perekonnad või stressirohkesse olukorda sattunud leibkonnad); haavatavamatest rühmadest (nt hariduslike erivajadustega lapsed või teismelised emad); vähemuste või sisserändajate hulgast. Poisid lahkuvad haridussüsteemist varakult sagedamini kui tüdrukud.

Haridussüsteemist varakult lahkumise komplekssuse tõttu peavad koolid ja kõik muud asjaosalised selle käsitlemisel ja vähendamisel koostööd tegema. Haridussüsteemist varakult lahkumise vähendamiseks ja kõikide õppijate edasijõudmise edendamiseks tuleb rakendada terviklikku koolikäsitlust. Kõik kooliga seotud isikud (koolijuhid, õpetajad ja muud töötajad, õppijad, vanemad ja perekonnad) ning haridusega seotud ja muud välised sidusrühmad täidavad haridusliku ebavõrdsuse vähendamisel ja koolist väljalangemise ennetamisel üliolulist rolli. Kõik asjassepuutuvad isikud peavad tegema sidusat koostööd, mis põhineb multidistsiplinaarsusel ja diferentseerimisel. See on ökoloogiline lähenemine, mille puhul kooli käsitletakse mitmemõõtmelise ja interaktiivse süsteemina, mis on suuteline õppima ja muutuma. Kõiki koolielu mõõtmeid tuleks muutuste soodustamiseks käsitleda sidusalt, mis tähendab ka seda, et õpetamises, õppimises ja kooli igapäevaelus tuleb arvesse võtta kõigi (õppijate, töötajate ja laiema üldsuse) vajadusi.