Schlangenfuß

See projekt sai alguse rohkem kui kümne aasta eest eesmärgiga taaslõimida õpilased, kes keelduvad koolis käimast. 2007. aastast alates on programm keskendunud üksnes õpilastele, kellel on koolihirm, ärevushäire või depressioon. Tegemist on Austrias ainulaadse programmiga ja seda rahastab riik.

Sihtrühmad
Projekt „Schlangenfuß“ on mõeldud 11–15aastastele õpilastele, kellel on koolihirm, ärevushäire või depressioon. Enamik õpilasi liitub programmiga 6. või 7. klassis ja tuleb põhikoolist või Neue Mittelschule'st. Neil on olnud palju kooliprobleeme ja puudumisi (mõned on olnud kodus kogu õppeaasta) enne liitumist programmiga „Schlangenfuß“. Õpilased, kes programmis osalevad, ei oleks võimelised saama lõputunnistust tavakoolis. Osalemiseks peab õpilasel olema koolihirmu kliiniline diagnoos ja kõik õpilased saavad vajalikku ravi. Enamik õpilasi on pärit keskklassist või vaesematest peredest. 43% on noormehed, 57% neiud ja ainult mõnel on sisserändaja taust. Kuna koolihirmu süsteemselt ei jälgita, ei ole probleemi ulatusest kuigi head ülevaadet. Viini üldhaigla andmetel on koolihirmu all kannatavate õpilaste arv kasvamas.
Õpetajad on väga pühendunud oma tööle õpilastega, keda on raske kõnetada. Vajaduse korral on õpetajad valmis õpilase ka ise kodust kooli tooma. Samuti saadavad õpetajad õpilasi, kes kardavad kasutada ühistransporti.
Kuid on ka õpilasi, kelle seisund ei võimalda neil programmis „Schlangenfuß“ osaleda. Enne programmiga liitumist vajavad nad kliinilist ravi.
Meetme põhielemendid ja institutsiooniline raamistik
Projekti üks peamine eesmärk on õpilaste sotsiaalne lõimimine tänu õpetamismetoodikale, mis soodustab sotsiaalset arengut ja enesekindluse tekkimist. Oluline osa on kogemuspõhisel õpetamisel, kuna see vähendab ärevushäireid. Teine põhieesmärk on aidata õpilastel omandada tavapärased pädevused. Seepärast kasutataksegi põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Häbimärgistamise ärahoidmiseks ei ole tunnistusel märget eriprogrammi alusel õppimise kohta. Nii pole tulevikus näha, et õpilane osales programmis „Schlangenfuß“.
„Schlangenfuß“ töötab koos teiste juhtumisse kaasatud osalistega (isikud, asutused), nt vanemad, meedikud, psühhiaatriahaigla, omavalitsuse noortele ja peredele mõeldud teenused (MA 11), psühholoogid ja terapeudid, töökohal juhendajad ning teised spetsialistid.
Nagu juba mainitud, tugineb õppetöö põhikooli ja gümnaasiumi õppekavale. Põhiainete tunnid toimuvad kolm korda nädalas (saksa keel, matemaatika, inglise keel). Väiksema mahuga aineid õpetatakse projektipõhiselt ning õpetajad keskenduvad rohkem teemadele, mis on seotud õpilaste igapäevaelu ja -kogemustega. Suurt tähelepanu pööratakse pedagoogilisele metoodikale, mis vastaks õpilaste vajadustele, nt konstruktivistlik pedagoogika, projektipõhine õpe, eksperimentaalpedagoogika, avatud õppemeetodid ja individuaalne õpe.
Väikesed rühmad (kaks umbes kuueliikmelist rühma ja kaks õpetajat) soodustavad individuaalset tuge ning ükski õpilane ei jää tähelepanuta. Lisaks saavad õpilased muud professionaalset abi, mida nad vajavad, nt teraapia, õpetajad käivad lastel kodus järel jne.
Viimases klassis kohtub karjäärinõustaja iga õpilasega kord nädalas ja valmistab ta ette üleminekuks tööellu. Nõustamise käigus aidatakse vastata töökuulutustele, harjutatakse töövestlusi ja külastatakse võimalikke tööandjaid.
Peamised edutegurid
Õpilased hindavad kõrgelt väikeste rühmadega saavutatud isiklikku lähenemist ja head suhet õpetajatega. Õpetajate tähelepanu jagub kõigile õpilastele ja noortele antakse materjali omandamiseks just nii palju aega, kui nad vajavad. Õpetajad keskenduvad õpilase tugevatele külgedele. Kursused on projektipõhised ja sisaldavad eksperimentaalpedagoogika elemente, nt rühmatööd väljaspool formaalõpet (ühine toiduvalmistamine või vabaõhutegevused, nagu mägimatk), mille eesmärk on suurendada eneseusku. Õpilased tunnetavad oma eelmise kooliga võrreldes vähem survet ja ka eksamite tegemine ei ole nii stressirohke. Nad on õppetööle pühendunud, mis kajastub kõrges kohalkäimise määras, väheses koolist väljalangemise määras ja – nagu üks õpilane on öelnud – oma pere tundes. Just sellepärast võib õpilaste rahulolu pidada väga heaks.
Tänu tihedale koostööle „Schlangenfuß'i“ ja teiste asjassepuutuvate osapoolte vahel, eeskätt suhtele vanematega, saavad õpilased täpselt sellist professionaalset tuge nagu vaja, nt teraapiat. Teine oluline edutegur on karjäärinõustamine, sest nii valmistatakse õpilane hästi ette üleminekuks gümnaasiumiastmesse või tööle. Seireandmetest ilmnevad järgmised edutegurid: 76% õpilastest läbis programmi edukalt, 24% lõpetas varem.
Programmi lõpetanutest läks 22% edasi õppima gümnaasiumisse, 32% alustas õpipoisiõppes ja 22 % jätkas muu kursuse või väljaõppega.
Ülekantavuse perspektiiv
Ülekantavuse mõttes saab välja tuua mõned olulised elemendid, mida algkoolides kasutada: esimene neist on erialadevaheline koostöö, mis on „Schlangenfuß'i“ puhul ülitähtis. Koolides tuleb moodustada valdkondadevaheline spetsialistide meeskond, kes vastutab riskiõpilaste eest ja teeb eri juhtumitega seoses tihedat koostööd. Selle meeskonna töö hõlmaks kohtumisi, järelevalvet, sekkumisi ja tihedat koostööd kooliväliste spetsialistidega. Samuti on oluline tihe kutsealane suhe vanemate ja kooli vahel. Mõnel juhul võib olla palju kasu koduvisiitidest.
Järgmine element on õpetajate professionaalsuse suurendamine. Õpetajad peavad muutuma selle teema suhtes vastuvõtlikuks ja peegeldama enda suhtumist koolihirmu all kannatavatesse õpilastesse ning olema võimelised õpilaste probleemidele reageerima. Niisuguste oskuste ja pädevuste arendamine ning suhtumise muutmine on äärmiselt oluline ning selle peaks saavutama teadlikkuse suurendamise ja koolitusega.
Tuleb teha teatud struktuurimuudatusi, mis vastaksid individuaalse lähenemise vajadustele (oluline edutegur). Üks selline muudatus puudutab klassi suurust, mis „Schlangenfuß'i“ kogemuse varal on väga tähtis. Soosida tuleb ka meeskonnapõhist õpetamist, mis on juba kasutusel Neue Mittelschule koolides. Kõik muudatused eeldavad lisaraha, ruumide ja õpetajaskonnaga seotud vahendite olemasolu.
Allikas: teave on pärit Euroopa Liidust (2013). Preventing early school leaving in Europe – lessons learned from second chance education.