Vanematel ja perekondadel on laste õpingutele ja arengule kõige vahetum ning kestvam mõju. Oma laste esimeste õpetajatena täidavad nad laste haridusteel üliolulist rolli. Õppimist soodustav ja innustav kodune õhkkond ning vanemate kaasatus koolitegevusse mõjutavad suuresti lapse kognitiivset, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Lastega mängimine või neile ettelugemine alates esimestest eluaastatest, abistamine koduste ülesannete tegemisel või koolielu üle arutlemine kodus ning osalemine lastevanemate koosolekutel ja muus koolitegevuses avaldab laste õpimotivatsioonile, tähelepanuvõimele, käitumisele ja õppeedukusele positiivset ning püsivat mõju. Laste õpinguid kujundavad oluliselt ka vanemate haridusalased ootused laste suhtes. Seepärast on perekonna ja kooli partnerlus ning vanemate osalemine õpingupartneritena laste esimestest eluaastatest alates laste ja noorte arengu toetamisel esmajärgulise tähtsusega.
Shutterstock.com
Siiski võib sidemete loomine kooli, vanemate ja perede vahel olla keerukas. Paljud ebasoodsast keskkonnast pärit vanemad, kellel on küll suured ootused ja kes tunnevad laste hariduse pärast muret, ei pruugi nende õpingutes osaleda, sest praegune koolisüsteem ei ole neile tuttav ning nad tunnevad koolikultuuri ja -sõnavara vastu võõrastust. Mõne vanema motivatsiooni vähendab nende enda kunagine koolis läbikukkumine või tunnevad nad suutmatust oma lapsi aidata. Sisserändaja taustaga vanemad võivad tajuda, et keeleoskuse puudumine takistab neil kooliga suhelda, oma lapsi aidata ja nende edasijõudmist jälgida; neid võib heidutada tunne, et nende väärtused ja kultuur erinevad liiga palju selle vastuvõtva riigi kultuurist, mida kool esindab. Vanemate osalemist võivad takistada ka paindumatu tööaeg, pikad tööpäevad või üksikvanemaks olemine.
Teiselt poolt võivad õpetajad pidada vanemaid passiivseks, omakasupüüdlikuks või pealetükkivaks; samuti ei pruugi õpetajatel olla aega ega kogemusi, et võtta ühendust teistsuguse taustaga vanematega, luua nendega kontakti ja nendega suhelda. Õpetajatel võib olla hirm, et vanemate kaasamine nõuab neilt liiga palju aega ega lase neil korralikult õpetamisega seotud ülesandeid täita. Mõnel juhul ei pruugita pidada piisavalt tähtsaks asjaolu, et õppeedukuse parandamisel on vanemate kaasamine ja nendega suhtlemine üks õpetajate ja koolide põhiülesandeid. Lisaks ei pruugi õpetajad mõista mõne vanema võõrastuse või passiivsuse põhjusi ning vanemate roll koolis ei ole piisavalt selge.
Vanemate ja kooli tõhus koostöö peab põhinema vastastikusel austusel ning üksteise väärtuste, võimaluste ja asjatundlikkuse tunnustamisel. Igasuguse tausta ja haridustasemega vanemad ja perekonnad peavad tundma, et on koolis teretulnud, ning neis tuleb näha ressurssi kooli jaoks. Nende rolli lapse kaasõpetajatena tuleb lapse varasest east peale tunnustada ja piisavalt toetada.
Teadusuuringutest nähtub, et koolilaste käitumisprobleeme aitab kõige paremini lahendada vanemaid, lapsi, õpetajaid ja spetsialiste kaasav mitut valdkonda hõlmav käsitlusviis.
Lisateave:
Claveria, J. V. ja Alonso, J. G., „Why Romà do not like mainstream schools: Voices of a people without territory“, Harvard Educational Review, 73. aastakäik, nr 4, 2003, lk 559–590.
Downes, P., „Towards a Differentiated, Holistic and Systemic Approach to Parental Involvement in Europe for Early School Leaving Prevention“, programmi URBACT projekti PREVENT jaoks koostatud aruanne, 2014.
Sheridan, S., Hoo Ryoo, J., Garbacz, A., Kunz, G., Chumney, F., „The efficacy of conjoint behavioral consultation on parents and children in the home setting: Results of a randomized controlled trial“, Journal of School Psychology, 51. aastakäik, 2013, lk 717–733.